reede, 26. veebruar 2016

Number 1

Mida kuradit ma teen? Mida ma peaks tegema?
Äkkmõte, nagu need mul ikka käivad, leidsin, et ehk see aitab. Panna kirja oma sisemine võitlus, kaklus, näopeks, nimetage kuidas tahes. Ehk aitab see mind ennast. Sest ise ennast mulle tundub, ma aidata ei oska.

Ja teiste ees ma sulgun, ma ei räägi sellest teemast, ma ei suuda, sest mitte keegi ei saa tegelikult aru, et tea mis minu sees toimub.

Ma olen lõksus. Oma 120ne kilogrammises kehas. Kolmekümnes number lööb ette ja ikka veel pole ma suutnud leida oma sellist mina keda peeglist vaadates armastada.

Mul on peaaegu kõik mida üks noor naisterahvas elult loota võib, armastav abikaasa, poeg, hea töö, kodu, pere...
Ometi puudub mul kõige olulisem, armastus enda vastu. Ja seda sellepärast, et ma olen paks.

Jah, ma tunnistan seda.

Ma ei suuda ennast peeglist vaadata, ma häbenen oma alastust oma abikaasa ees ja hoidku jumal kui keegi minust pilti peaks tegema.

Ma tahaks kõik välja öelda kuid ma ei suuda, isegi oma mehele mitte. Jah, ta püüab mind toetada, suunata, omal moel - see pole selline nagu vaja. Kuid ta püüab, ja ma hindan seda, kuid hirm on sees, et ühel päev ta lõpetab proovimast. Lõpetab ja läheb otsib kellegi, kes on suuteline end aitama.

40 üleliigset kilogrammi. Kuidas ma neist lahti saan? Ma ei tea.

Ma olen proovinud kõike, tabletid, toitumine, näljutamine, arstid, väike trenn. Ma ei ole selline kes telekasse läheb, ma ei ole selline kes peale tööd trenni läheb, MA EI SUU DA. Peale tööd olen ma laip ja häbi on liiga suur.

Häbi ongi see mis asja hulluks teeb, häbi eelkõige iseenda ees. No kuidas kurat ma siis ei suuda! Põrgusse need näksimised, põrgusse kommid-šokolaad. Nagu igast sõltuvusest on ka neist võimalik võõrutada. Kuidas kurat ma seda siis ei suuda?

Ma näen mis nägu mu mees teeb kui kuskil miskit suhu pistan, ma võin arvata mis sõbrad mõtlevad, ma kuulen vihjeid. Ja ma ikka ei suuda.
Korraks küll. Kuid päriseks???

Ma vihkan ennast selle eest. Vihkan niipalju, et täna ajasin esimest korda näpud kurku. Riskin või buliimia või anoreksiaga aga ma pean midagi tegema.

Ja hirm on. Õhtul voodis olen valmis mägesid liigutama, hommikul aga on see kõik haihtunud. Ja ma nutan taas padja läbimärjaks. Sest ma vihkan ennast, et ma nii nõrk olen.

Annaks keegi mulle kuidagi jõudu seda suuta. Ma tahan vanaemaks saada ja rahus oma voodis vanadusse surra. Aga hirm on.

Ma ei ole otseselt haige, kõik mu tervisevead tulenevadki ülekaalust. Ma lihtsalt ei suuda end kontrollida ja mul ei ole püsivust ja tont teab mida.

Mul on vaid mu mõtted ja sisemine rusikavõitlus iseendaga.

Kuid ma proovin, proovin nüüd seda siin välja eldada, ISEENDA jaoks. Proovin. Ehk aitab. Sest kellelegi teisele ma ennast avada ei suuda, vaid iseendale.

Kurk on valus, silmad punased ja hirm on. Naine kurat, tee midagi!!! "Emme, ma armastan sind!" pärast.